Minu õpetajatöö – jumala eest, miks küll?

Ma olen juba öelnud, et ma ei kavatse siin oma nime ega pildiga esineda. Seega ei anna ma ilmselgetel põhjustel infot selle kohta, kus ma töötan. Ma töötan ühes Tallinna koolis. Sellest peaks piisama.

Miks ma hakkasin õpetajaks?

Mu enda kehalise kasvatuse õpetaja polnud mingi eeskuju. Mul muidugi probleemi polnud, sest olin eluaeg spordipoiss olnud aga seda, kuidas vähe tüsedamaid või lihtsalt nõrgemaid klassikaaslasi peedistati, sai küll ja küll näha. Selgem mõte, et võiks õpetajaametit proovida, võrsus alles gümnaasiumi lõpuklassis ja ajateenistuses. Ega mul mingit muud valikut väga mõtteis ei olnudki. Ja õpetajaametiga leiab alati tööd. Iseasi palju palka saab aga no töö oleks olemas.

Lisaks sellele mõtlesin, et ehk suudaksin olla parem õpetaja, kui see härra, kes meile kehalist andis. Inimesena, kes on alati sporti kire ja armastusega suhtunud, on vahepeal keeruline mõista seda, et mitte kõigile ei meeldi liikumine ja enda liigutamine. Ehk saaks seda muuta.

Miks ma olen siiani õpetaja?

Üks asi on õpetajaks õppimine ja selleks hakkamine, teine asi ka õpetajana töötamine. Esimene aasta – veel kooli kõrvalt – oli ikka roppraske küll. Ka pärast seda on tulnud hetki, kus ma mõtlen, et kas oli ikka vaja sellist ametit. Võinuks ju midagi lihtsamat leida… samal ajal on aga õpetajatöös nii palju positiivset, et rühin madalseisust hambad ristis üle ja jätkan samas vaimus.

Muidugi meeldib mulle töö sportlik külg. On küll ka tagumikutunde ja arvuti vahtimist, kuid suurema osa ajast seisan püsti ja teen midagigi. See on tunduvalt normaalsem kui hommikul kell 8 laua taha potsatada ja õhtul kell pool viis samast kohast püsti tõusta.

Jah, ma oleks võinud hakata ka spordiklubi treeneriks aga uskuge või mitte, mulle meeldib noortega töötada. Olenemata sellest, et teismelised on vahepeal parajad teismelised ja närvide proovilepanijad, on nad ikkagi lahe kamp. Mitte ükski päev pole samasugune.

Aga kõige rohkem meeldib mulle see, et ma suudan oma armastust liikumise vastu teistelegi inimestele edasi anda. Selline suhtumine, et jooksed kuni vere maitse suus, on ajast ja arust ning midagi mida mina väldin. Ajad on muutunud. Õpilased ka ning kuigi ainekavas ON olemas nõuded ja normid, ei pea neist nii raudkindlalt kinni pidama. Kui ma ikka näen, et õpilase areng on õppeaastaga olnud meeletu, siis ma panen talle parema hinde. Ja kes viilib ja looderdab saab ka vastava hinde.

Üleüldiselt võin öelda, et minu õpilased teavad, et nad ei võistle mingite ministeeriumi normidega vaid iseendaga. Normide tagaajamise asemel tahan ma, et õpilased mõtleksid enda liigutamisele kui millelegi positiivsele, mitte koolis kogetud piinamisele.

Comments are closed.