Squashi mängimine sõpradega

Nagu öeldud, tõi mind squashi juurde kursakaaslane M. Teiste inimeste mõju on oluline, nii et ma annan endast parima, et ka oma sõpru squashi vaimustusega nakatada. Esiteks on see neile hea ja teiseks on mul endal siis mängukaaslased olemas.

Sõpradega mängin squashi paar-kolm korda nädalas. Oleneb, kellel kuidas aega on aga kindlasti saame kokku ja teeme paar lahingut. Kui on võimalus, mängime ka neljakesi. Siis on küll ruumi tunduvalt vähem, aga saab selle võrra rohkem pulli.

Miks squash?

Arvestades seda, kui palju on erinevaid spordialasid, mille vahel valida, on suht loogiline, et tekib küsimus, miks just squash. No kust alustada. Esiteks sobib see igal tasemel mängijale. Vahet pole, kui vana või mis soost sa oled. Ja kuna oluline on taktikaline mõtlemine, võib nõrgema füüsise, nõrgema löögitugevusega ja aeglasem mängija tugevamale vastasele tuule alla teha.

Lisaks on squashil ka sportlike boonuseid: lihaste toonuse parandamine, süda rõõmustab, parem kiirus, vastupidavuse suurendamine, käe ja silma koordinatsiooni parandamine. Kõik õrnemast soost sõbrad olen ära veennud sellega, kui räägin neile sellest, palju nad kaloreid põletavad. Tunniajane korralik (mitte seina ääres istumine) trenn ja buum – 750-1000 kalorit on läinud.

Siia lisaks ka kellegi tundmatu tsitaadi: “Sa mitte ei mängi squashi selleks, et saada vormi, vaid saad vormi selleks, et mängida squashi.”

Muidugi võib ennast vigastada, kuid mitte nii nagu arvatakse. Kuna squashi mängitakse võrdlemisi väikesel mänguväljal, on tegelikult kõige suuremaks ohuks partneri tabamine kas reketi või palliga. Selleks, et teisi ja puhtalt enda liigutamisest tulenevaid vigastusi vältida, ütlen ma alati, et esimene trenn tuleb teha treeneriga. Muidugi võid sa ise alustada, aga hiljem on valesti õpitud liigutuste ümberõppimine palju palju keerulisem ja aeganõudvam. Eks minu eeliseks ole siin jälle ka haridusetaust – lisaks kogemusele on mul teoreetilised teadmised ja suudan sõbrad ka ise mängima õpetada, alati ei pea treeneriga klapitama. Aga kui minusugust sõpra võtta pole, soovitan kindlasti treenerit.

Hah! See on lihtne!

Nojah kui vahtida teisi läbi klaasseina, jätab see tõesti ülimalt lihtsa mängu mulje. Tao aga palli vastu seina ja ongi kõik. Ma ise läksin esimene kord väljakule sama suhtumisega aga noh jah… esimene kord ei püsinud ma kenasti keskel, vaid lidusin ühest seinast teiseni ja üsna ruttu oli keel vesti peal. Lisaks sellele mäletan ka seda, kuidas higi ojadena voolas ja jalad lausa surisesid. Ja ometigi polnud ma ju mingi diivanisportlane! Aga eks selle võrra nõudsin endalt ka kolm korda rohkem. Enda kogemusest oskan vähemalt inimestele öelda, et algul tasub ikka rahulikumalt võtta ning tasapisi alustada.

Comments are closed.