Natuke minust

Olgu, nagu blogides ikka asi käib, siis tuleks ennast ka tutvustada. Ma väga põhjalikuks ei lähe – pole mingit pointi oodata läbupilte või muud sellist. Ma ei pane siia isegi enda näopilti. Veelgi täpsemalt ei kavatse ma siia panna ka oma pärisnime ega töökohta. Internet on siiski üks piiratu avarus ja mida vähem infot sa enda kohta üles paned, seda parem on. Muidugi kui mõni mu tuttav seda lugema satub, eks tema tunneb ära, kellest jutt on ning võib tulla ja mulle sellest päris elus ka märku anda. Kes aga ära ei tunne, siis ma loodan, et see ei vähenda minu postitustest saadavat lugemisrõõmu ja seiklustele kaasaelamist.

Nonii minust siis

Pärit olen ma tegelikult üldse lõuna-Eesti väikelinnast kuid nagu väga paljud lõunakad, lõpetasin ka mina suures linnas. Mitte küll Tartus, vaid Tallinnas. Esmalt tulin Tallinna ajateenistusse, siis läksin ülikooli ning kui Kehakultuur ja selle otsa kohe Kehakultuuri õpetaja eriala Tallinna Ülikoolis läbitud sai, oli elu Tallinnas nii paigas, et ma ei hakanudki enam kuskile minema.

Spordipisik on mul olnud terve elu. Tõenäoliselt võib tänada nutitelefonide vaba lapsepõlve ja seda, et telekas oli niivõrd kohutava kvaliteediga, et egas seal ees eriti pikalt istuda ei viitsinudki. Selle asemel oli meil korralik kamp, kellega sai tehtud igasuguseid toredaid asju ja sama palju ka lolluseid. Reeglina sisaldasid kõik tegevused mingil moel palli mängimist, jooksmist, ronimist või rulatamist – mis parasjagu moodi tuli, sellest haarasime kinni. Ilma liialdamata sai hommikust õhtuni väljas oldud.

Kooliajal hakkasin ka rohkem trenniga tegema. Algul jalgpall, hiljem kergejõustik ja lõpetuseks jõusaal. Kuigi ma nautisin iga ala, millega tegelesin, siis võistlussportlast minust ei saanud. Üks asi oli võimed, teine asi aga laiskus. Sport on vinge aga mitte niiiii vinge. Pärast keskkooli lõpetamist tuli väike vahe sisse, sest ajateenistuses teed seda, mida saad. Ülikoolis rebasena alustades jätkasin jõusaalis käimist ja tänu õpingutele sain aimdust ka erinevatest spordialadest. Kursakaaslane M. tutvustas mulle aga spordiala, mis osutus armastuseks esimesest silmapilgust ehk…

Squash!

Vabandan juba ette, et blogis tuleb üksjagu juttu ka squashist. Mäng, mida mängitakse kinnises 9.80 x 6.40 mõõtudega ruumis ning kus kõige lihtsamalt öeldes taod palli 4.57 meetri kõrguse kolmeks osaks jaotatud seina vastu. Selliselt kirjeldades ei tundu see eriti põnev. Ma tean. See oli ka minu esimene arvamus. Õnneks otsustasin esmaarvamusest hoolimata squashile võimaluse anda ning seda proovida. Ka nüüd, aastaid hiljem, ei ole armastus selle ala vastu kuhugi haihtunud, nii et nagu ma hoiatasin – siit blogist saab lugeda ka squashi kohta!

Comments are closed.